Baltisaksa periood kunstis

Eesti Kunstimuuseumis hakati baltisaksa kunsti kollektsioneerima juba muuseumi algusaastatest peale. On iseloomulik, et esimesed muuseumi enda kunstiostud olid tänini populaarsed Gustav Adolf Hippiuse „Eesti pruut” ja „Eesti noorik”. Tõhus alus baltisaksa kunsti kollektsioonile pandi 1924. aastal, mil A. Tassalt omandati Hermann Eduard Hartmanni, Johannes Hau, Gustav Adolf Hippiuse, Georg Friedrich Schlateri, Woldemar Friedrich Krügeri, Karl August Senffi jpt. teosed.

Eesti Kunstimuuseumis hakati baltisaksa kunsti kollektsioneerima juba muuseumi algusaastatest peale. On iseloomulik, et esimesed muuseumi enda kunstiostud olid tänini populaarsed Gustav Adolf Hippiuse „Eesti pruut” ja „Eesti noorik”. Tõhus alus baltisaksa kunsti kollektsioonile pandi 1924. aastal, mil A. Tassalt omandati Hermann Eduard Hartmanni, Johannes Hau, Gustav Adolf Hippiuse, Georg Friedrich Schlateri, Woldemar Friedrich Krügeri, Karl August Senffi jpt. teosed.

Hiljem on Eesti Kunstmuuseumi baltisaksa kunsti kogu täienenud kunstiostude ja annetuste kaudu.

Baltisaksa kunsti kollektsiooni moodustavad Eestist pärit või siinse kunstiajalooga seotud saksa või baltisaksa päritolu kunstnike teosed. Tänu eestlastega jagatud kultuuriruumile ja aktiivsusele siinse kunstielu korraldamisel, on baltisakslastest kunstnike loomingut nende rahvusest hoolimata õigusega peetud siinse kunstiajaloo loomulikuks osaks. 19. sajandil koondus baltisaksa kunstnike loominguline tegevus peamiselt Tallinna ja Tartusse, kus taasavatud Tartu Ülikooli juurde oli 1803. aastal asutati joonistuskool. Joonistuskooli kõrval kujunes mitmete baltisaksa kunstnike õpingute kohaks Saksamaa kunstiakadeemiad või Peterburi, sageli oli tegemist aga lihtsalt iseõppijatega.

Paremate teenimisvõimaluste tõttu valisid baltisaksa kunstnikud Peterburi tihtipeale kas ajutiseks või püsivaks elu- ja töökohaks. Kuni sajandi lõpuni olid peamiselt baltisaksa kunstnikud need, kes vahendasid siinsesse kunstiruumi Euroopas vaheldunud kunstistiile. Kohalike baltisaksa aadlike ja linnakodanlaste õdusale ja turvalisele elulaadile vastas eriti hästi kodu ja perekonda hindav biidermeierstiil, ent nende tööde stilistiline diapasoon ulatus klassitsismist impressionismihõngulise vabaõhumaalini. Estofiilide liikumise kandel jõudis baltisaksa kunsti eesti talupoja kuju, väga populaarsed olid erinevates graafilistes tehnikates teostatud linna- ja maastikuvaated. 19. sajandi teise poole baltisaksa kunstis põimus akadeemilise kunsti elutruuduse nõue.

Mitmed baltisakslased sidusid end sel ajal kas õppejõudude või kunstiüliõpilastena end Düsseldorfi Kunstiakadeemiaga, pannes aluse nn. Düsseldorfi koolkonnale Eesti kunstis. Seoses rahvusliku liikumise ja eestlastest kunstnike jõudmisega kunstiareenile kaotas baltisaksa kunstikultuur 20. sajandi alguseks tasapisi oma mõjujõu, ent meie kunsti ühe arenguliinina on jälgitav kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

Tiina Abel